Kogudus lähtub oma tegevuses Piibli Vana ja Uue Testamendi kanoonilistest raamatutest. Toome välja mõned põhitõed.
Koguduse õpetuse ja korra aluseks ning usklike elu juhendiks on Vana ja Uue Seaduse kanoonilised raamatud.
Paulus: „Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole.“ (2Tm 3:16-17)
Inimene on patune – eksinud Jumala, iseenda ja kaasinimese vastu.
Paulus: „...kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest“ (Rm 3:23)
Inimene on vastutav oma elu eest.
„Ja ükski loodu ei ole tema ees nähtamatu, vaid kõik on alasti ja paljastatud tema silma ees - tema ees, kellele meil tuleb aru anda.“ (Hb 4:13) Paulus: „Nõnda peab siis igaüks meist enda kohta Jumalale aru andma.“ (Rm 14:12)
Patu tagajärg on igavene hukatus.
Paulus: „Sest patu palk on surm“. (Rm 6:23); „...karistades neid, kes ei tunne Jumalat ega ole kuulekad meie Issanda Jeesuse evangeeliumile. Need saavad karistuseks igavese hukatuse eemal Issanda palgest ja tema vägevuse kirkusest“ (2Ts 1:8-9)
Jumal armastab inimest ja tahab teda päästa.
„Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja jääks ellu.“ (Hs 33:11) Jeesus: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ (Jh 3:16)
Inimese päästmiseks tõi Jumal erakordselt suure ohvri – oma Poja Jeesuse Kristuse.
Peetrus: „Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks.“ (Ap 4:12) Paulus: „Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.“ (Rm 5:8); „Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades... ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi“. (1Kr 15:3-4)
Patust ja hukatusest pääsemiseks on vaja patukahetsuse ja usuga pöörduda Jeesuse Kristuse poole.
Peetrus: „Parandage siis meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks“. (Ap 3:19) Johannes: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“ (1Jh 1:9)
Kogudusse võetakse usklikke ehk päästetuid ehk uuestisündinud inimesi.
„Veel paljude muudegi sõnadega veenis Peetrus neid ja manitses: "Laske end päästa sellest sõgedast sugupõlvest!" Kes nüüd tema sõna vastu võtsid, need ristiti, ning sel päeval lisati nende hulka umbes kolm tuhat inimest... Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka.“ (Ap 2:40-41, 47)
Vaimulikud talitused – ristimine ja pühaõhtusöömaaeg – kuuluvad usklikele:
ristimine
Jeesus: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!“ (Mt 28: 19-20); „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.“ (Mk 16:16)
pühaõhtusöömaaeg
Jeesus: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks!“ Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres. Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!“ (1Kr 11:24-25)
Kogudus kuulutab Jeesust Kristust kui Päästjat ja Issandat.
Jeesus: „Ja tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas“. (Lk 24:47) Paulus: „Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!“ (2Kr 5:20)
Kristus tuleb tagasi oma kogudusele järele.
Jeesus: „...tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.“ (Jh 14:3)
Surnute ülestõusmine päästetutele ja päästmatutele.
Jeesus: „...sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.“ (Jh 5:28-29)
Tulevases maailmas elavad päästetud harmooniliselt koos Jumalaga.
Peetrus: „Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus.“ (2Pt 3:13) Johannes: „Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja. Ja ma kuulsin valju häält troonilt hüüdvat: "Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud." Ja troonil istuja ütles: "Vaata, ma teen kõik uueks!" Tema ütles: "Kirjuta, sest need sõnad on ustavad ja tõelised!"“ (Ilm 21:1-5)
